Osaluskogemust jagab Villu Liivla: see annab väga hea stardiplatsi

Stardiplats on kogumas erinevate noorte kogemusi osalusest ja osaluskogusse panustamisest. Üheks nooreks, kellega Stardiplats intervjuu läbi viis, on Villu Liivla. Kes on Villu, mida ta arvab noorte osalusest ning kuidas näeb ta osalust tulevikus – sellest saad teada juba alljärgnevas intervjuus.

Hea Villu, palun tutvusta ennast täpselt nii, nagu sa sooviksid ennast tutvustada.
Mina olen Villu, 17-aastane Pärnu noor, kes tegelikult leidis oma tee osaluskogude ja osalusvormide juurde juhuslikult. Nüüdseks olen ma juhtinud ja loonud ühe õpilasesinduse, olnud linna noortevolikogus komisjoni juht ja praegu tegutsen Pärnumaa Noortekogus.

ENLi 16.sünnipäev. Foto autor: Madis Uljam Teuli

Kas sul on veel mõni huvi või hobi?
Ja, vabal ajal mängin klaverit. Muusikakoolis ma käinud ei ole, mängida üritan kuulmise järgi. Kunagi tegelesin ka spordiga, mille ma kahjuks tervislikel põhjustel pidin katki jätma.

Kuidas sa jõudsid Pärnumaa noortekogusse.
Minu tee noortekogudesse algas puhtjuhuslikult. Õpilasesindusse sattusin ka juhuslikult. Õpilasesinduse loomisel tuli kõige pealt kohale minna klassivanematel, kes pidid endaga veel kellegi kaasa võtma. Nii läksingi sinna kohale, kus mind valiti õpilasesindusse ning pärast seda juba juhatusse. Seejärel kuulsin juba, et linna noortevolikogu korraldab midagi ja käisin ka nende ühel üritusel. Siis sattusin nagu ekstaasi, et „oo, nad teevad ka midagi hästi ägedat!“. Noortekogu teisel aastal lahkus noortekogu ühe komisjoni esimees, misjärel võtsin härjal sarvist ja kandideerisin sellele kohale. Kuna kedagi teist ei kandideerinud, siis saingi selle koha. Pärast seda hakkasimegi elustama uuesti ülemaakondlikku noortekogu ja kuna selle endine juht läks kaitseväkke, olengi mina juhatuses.

Miks on just Pärnumaa Noortekogu just see koht, kus sa olla tahad?
Pärnumaa Noortekogu on just see koht, kus ma olla tahan sellepärast, et meil on väga toredad inimesed. Meil on selles mõttes seal mõnusalt väike tiim – me kõik oleme omavahel mitte lihtsalt töökaaslased, vaid sõbrad ja me saame asju ära teha oma äranägemise järgi. 

Ma saan aru, et see teekond, kuidas sa jõudsid Pärnumaa Noortekoguni, on päris kirju olnud. Mis on selle teekonna kõige raskemad kohad olnud?
Kindlasti alustamine on kõige raskem olnud. Kui sa saad juba jala ukse vahele, juhtubki see, et anna üks sõrm ja ta võtab terve käe. Ja ma isegi ei oska seda punkti öelda, kus kohas see pöördus ja lihtsamaks läks. Alguses, päris algklassides olin ma väga passiivne. Aga siis meil koolis juhatus vahetus ning millegipärast nad märkasid, et „kuule, sellest poisist võib nagu asja saada“. Ja juhtuski nii, et  natukene panin varbad vette ja proovisin, aga juba varsti oli juba vesi üle pea ja siis polnud muud valikut enam. Ja tegelikult on siiani samamoodi, et sa mõtled küll, et võtaks võib-olla vähemaks või teeks midagi muud vahepeal enda eluga, aga siis tuleb mõni äge projekti pakkumine. Nagu just mõned hetked tagasi pakuti, et hakkaksin üle-euroopalist noortekonverentsi korraldama. Ja siis lihtsalt ütlegi jah. Võib-olla sellepärast ka, et ma ei oska ei öelda.

Nimeta kolm peamist põhjust, miks peaks üks noor ühinema noortekoguga.
Need on igaühel väga individuaalsed, aga saan öelda, mis on minu jaoks oluline. Esiteks on oluline see seltskond ja see keskkond, kus sa oled, need inimesed su ümber. Me just eile ka rääkisime, et need on hoopis nagu teisest liigist noored. Need ei ole tavalised noored, kellega sa oled. Sa ei oska rääkida sellisest asjast enam, mis ei puuduta osaluskogusid, sa mõtled kogu aeg selle peale, et mida võiks ära teha ja mida võiks paremini teha.

Teiseks on see, et see annab väga hea stardiplatsi kusagile edasiminekuks. Kas siis noorsootöö peale, sotsiaalset ettevõtet juhtima, mida iganes.

Ja kolmas on see, et mis oskused sa saad. Mina olen väga palju arenenud alates sellest, et ma olin hiireke hallis massis ja nüüd ma juhingi siis maakondliku organisatsiooni. Ma ei oleks kaks aastat tagasi osanud arvatagi, et midagi sellist võib toimuda.

Julgus, esinemisoskus ja siis minu arust kõige olulisem ongi see tunne, et sa saad muuta midagi, et sinu hääl loeb, küll mingil määral, aga ikkagi see tunne, et „vau, mind kuulatakse ka.“

Kui noorte osalus ja kaasa rääkimine peaks olema mingi loom, siis mis loom see oleks ja miks?
Ma mõtlesin selle küsimuse peale väga-väga pikalt ja mul ei ole siiamaani seda vastust kirja pandud. Kui ma eile õhtul veel mõtlesin, et „issand jumal, homme juba intervjuu, mida ma ütlen“ ja küsisin ka paarilt sõbralt ja enda osaluskogulastelt – saatsin selle küsimuse neile ka ja mitte keegi ei osanud sellele vastata, siis täna hommikul voodis, kui ma lükkasin oma äratuskella edasi, siis ma ei tea, kas ma nägin unes või olin ma poolunes, aga mõtlesin välja, et osalus oleks karu. Sellepärast et nagu karugi, ta tundub selline hästi pehme ja sõbralik ja tore keskkond, kus olla, aga samas tal on ka sellist võimu, julgust ja rammu midagi ära teha.

Mida saaksid noored ise noorte osaluse maastikul nii-öelda ära teha?
No hetkel me noortekoguga arendame üle-eestilist suhtlusvõrgustikku osaluskogudele. Ma leiangi, et asi, mida tegelikult osaluskogud võiksid üldse teha, on omavahel kindlasti rohkem suhelda. Kommunikatsioonis peitub koostöö ja siis, kui on rohkem suhtlust, siis me saame koordineerida, et millised on need eesmärgid, mida me üle-eestiliselt saavutada tahame ja kuhu poole püüelda. Nii ei sikuta keegi kellelegi vastu, kuna eesmärgid on ühised. See välistab ka selle, et „mina ei tea, mis teises Eesti otsas toimub, et mida nad seal teevad“.

Kui Villu kogemused ja tegevused tuletasid Sulle meelde mõnda Sinu kogemust, mida tahaksid ka teistega jagada – anna sellest meile märku, kirjutades Stardiplatsi Facebooki

Parim viis saadud kogemused enda kasuks tööle panna, on kirjutada need üles Stardiplatsi CV-na!