Osaluskogemust jagab Triin Jaansalu: kõige olulisem on noorte endi tahe

Stardiplats viis läbi intervjuu Triin Jaansaluga. Triinult uurisime, missugune on tema kogemus noorte osalusega, kuidas raskusi ületada ja mida ta soovitab nendele noortele, kes tahaksid oma kodukohas panustada ja oma kodukanti paremaks muuta.

Triin – räägi endast, kes sa oled ja mis sa teed?
Olen Triin, kes küll nädala sees paikneb töö ja õpingute tõttu Tartus, kuid kelle süda kuulub enda kodukohale Tõrvale. Õpin Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja töötan patendibüroos juristina, kuid kogu oma vaba aja veedan erinevates noorte osalusvõimalustes kaasa lüües. Seega saan uhkusega öelda, et olen tänu oma vanusele (mis pole teab mis vana – 21) üks Eesti vanimaid ja pikema kogemusega noortevolikogu eestvedajaid, juhtides Tõrva Noortevolikogu. Lisaks tegutsen Valgamaa Noortekogus ning Tõrva Raadios.

Mis on sinu arvates noorte osalus?
Noorte osalus on üks keeruline mõiste. Kui mina põhikoolis esimest korda osalusega kokku puutusin, tähendas noorte osalus kas koolis õpilasesinduses või linna noortevolikogus kaasa löömist. Nüüd on see aga palju-palju laiem, hõlmates enda alla kõike seda, mida üks aktiivne noor teeb. Selleks võib olla mingi huviring või noorte endi poolt algatatud üritus või hoopis mida muud. Kõik see on osalus, igaüks on omanäoline ja pakub noorele võimalusi kogeda või õppida midagi uut.

Mis on noorte osaluse puhul sinu arvates kõige olulisem?
Kõige olulisem on noorte endi tahe ise midagi algatada või ära teha. Noorte osalusest ei saa me rääkida siis, kui noored on justkui üks vahend millegi saavutamiseks või kui idee alge või teostus ei tule noorte endi pool. Kui noored veavad sündmuse korraldamiseks toole, on tegemist vabatahtliku tööga. Kui aga see sündmus ise on noorte poolt korraldatud või noored on selle elluviimisse väga palju kaasatud (ka oma ideede ja mõtetega), siis me saame juba osalusest rääkida.

Mis on noorte osalustemaatikaga tegelemine Sulle kõige rohkem andnud?
Eelkõige on minu kogemused erinevates osalusvõimalustes õpetanud mulle mitte alla andma. Meie piirkonna noortega koos tegutsedes oleme pidanud tihti end tõestama, ennast alati omavalitsusjuhtidele meelde tuletama ning kui vaja olnud, siis ka ise piirkonna eestvedajate poolt soiku jäänud asjadega algust tegema.

Kahtlemata on paranenud ka aastate jooksul minu teadmised omavalitsuste ja teiste riigiasutuste töökorraldusest. Nüüd saan aru, miks vahel asjad liiguvad nii aeglaselt või miks tuleb enne 100 inimesega läbi rääkida, kui tahta miskit ära teha. Siiski on vahel siiani tunne, et üleliigset bürokraatiat on palju ja seda isegi minu enda väikeses koduvallas.

Missugune on Su kõige raskem või keerulisem kogemus, mis on seotud noorte osalusega? Kuidas sa sellest olukorrast või hetkest edasi liikusid?
Minu kõige raskem kogemus oli paar aastat tagasi ühel volikogu istungil avalikult ühe volikogu liikmega vaidlemine teemal, et meie kooli arengukava vajab põhjalikumat ülevaatamist. See oli esimene kord, kus ma pidin tõesti häälekalt kaitsma enda meeskonna noorte arvamust 21-liikmelise volikogu ees, kus keegi minuga nõus ei olnud. Pärast läksin koju ja nutsin natukene, kuna see tundus nii ebaõiglane olevat, et meid, noori, ei kuulata. Nüüd aga vaatan seda kui kõige suuremat kogemust enda 21 eluaasta jooksul ning tean, et sellised asjad ei ole pisaraid väärt.

Miks on oluline olla aktiivne kodanik, panustada ja osaleda aruteludes-küsimustes, mida kogukonnas arutletakse?
Kuna kõik meie ümber puudutab meid ennast ka, siis on minu arvates iseenesest mõistetav, et inimene võiks tahta selles kaasa rääkida. Lisaks ei suuda tihti omavalitsus pakkuda kõiki vajalikke teenuseid või korraldada midagi, mida inimesed ootavad. Seega kui tahta enda elu paremaks ja huvitavamaks teha, tuleb sellesse ka ise panustada, mitte lihtsalt kiruda ja kurta.

Mida sa soovitaksid nendele noortele, kes on sattunud noorte osaluse teemadel väljakutse ette või kellel on praegu raske leida võimalust noorte osaluse edendamiseks?
Väljakutsed ning raskused on üks osa elust ning neid ei tohi karta. Küll aga soovitan mina võtta abi saamiseks ühendust näiteks kohaliku noorsootöötajaga või hoopis kooli huvijuhiga. Nende teadmised ja kogemused on kindlasti kasuks. Mõndades paikades on ka väga noortemeelsed omavalitsusjuhid või ametnikud, kelle ametinimetus võib küll olla hirmuäratav, kuid kel on seevastu enda kodukohas palju mõjuvõimu. Kui saada kontakti nendega, siis võib nii mõnigi pealtnäha keeruline olukord kiirelt lahenduse leida.

Kolm soovitust noorele, kes tahaks ka oma kodukohta panustada, ent kes ei tea, kuidas seda teha:

  • Esiteks mõtle, mis on sinu kodukohas puudu või mis vajaks parandamist.
  • Seejärel koonda enda ümber punt sarnaselt mõtlevaid inimesi või selle valdkonnaga seotud inimesi.
  • Ja lõpetuseks hakake tegutsema. Iga väiksemgi samm eesmärgi saavutamise juures on tohutult motiveeriv ja tuleb lihtsalt asi kätte võtta ja kasvõi pisikese asjaga algust teha.

Kui Triinu kogemused ja tegevused tuletasid Sulle meelde mõnda Sinu kogemust, mida tahaksid ka teistega jagada – anna sellest meile märku, kirjutades Stardiplatsi Facebooki.

Parim viis saadud kogemused enda kasuks tööle panna, on kirjutada need üles Stardiplatsi CV-s.